Rõõmupisarad ja tänutunne – aitäh, et uskusite minusse.

Armas MTÜ Naerata Ometi!

Ma isegi ei tea, kuidas seda kirja alustada. Minu sees on selline emotsioonide virr-varr, kuid kõige suurem tunne minu sees on tänutunne. Kirja seda panna sellisel kujul, et seda tunnet edasi anda, ei olegi ilmselt võimalik.

Minu kogu lugupidamine ja siiras tänu! Te ei muutnud ainult minu elu, vaid te muutsite ka minu 8-aastase poja elu. Kõik need aastad, kui nutsin end magama ja ei suutnud oma valu kuidagi vaigistada, on tänaseks läbi. See on päriselt läbi ja see ei jõua mulle siiamaani kohale.

Mis tunne on päriselt elada täisväärtuslikku elu selliselt, et minu südames ei pitsita koguaeg väljakannatamatu äng? Ma ei mäleta enam seda tunnet. See hingemattev ärevustunne oli minu elust nii suur osa, et see oli juba normaalsus. Aga see ei pea enam olema minu normaalsus – tänu teile. Kirjeldamatult aitäh!

Minu poeg tuleb koju. Ta tuleb päriselt koju.

Selle tegi omakorda võimalikuks Jaanika Reilik-Bakhoff. Ma arvan, et võib-olla isegi Jaanika ei mõista, mis ta korda saatis. See polnud lihtsalt perekonnaõiguse kaasus, vaid minu poeg saab päriselt tulla tagasi koju ja kasvada koos oma venna ja emaga.

Olen seoses selle kaasusega puutunud kokku väga paljude erinevate advokaatide ja juristidega, kuid siiralt – nii professionaalset, inimlikku ja südamlikku inimest kui Jaanika, ei ole ilmselt advokatuurist võimalik leida. Jaanika tegi võimalikuks võimatu.

Viis aastat kestnud võitlus

Me ei vaielnud kohtusaalis pea viis aastat niisama. See onupojapoliitika, mis määras väikese poisi elu, on minu peas siiamaani täiesti utoopiline.

Kui keegi oleks mulle aastaid tagasi rääkinud, et mul võetakse laps ära ilma ühegi hoiatuse ja kohtumiseta, siis ma ei oleks seda ilmselt uskunud. See on liiga robustne. Ometi, kui sa elad väikeses kohas, kus kõik üksteist tunnevad, siis on see võimalik – ja seda tean ma täna omaenda kogemusest.

Me ei räägi sellest, kellel on õigus, vaid sellest, kellel on suuremad ja tugevamad tutvused, et mõjutada lastekaitset ja sellega omakorda kohtusüsteemi.

Tänase päevani jäävad mind kummitama mõtted, kuidas sai lapse ära võtta ilma ühegi hoiatuseta ja määrata ta inimese juurde, kes on väga julmalt väärkohelnud oma viit last? See ei olnud ju saladus, et keegi ei teadnud.

Minu õed sattusid omal ajal väga raskesse olukorda, ma olin ise viimane laps, kes käis omal ajal lastekaitset nuttes palumas, et ükskõik mis, aga seal ma enam elada ei suuda.

Ometi anti minu laps selle sama naisterahva kätte ja ka minu lapsel tekkisid seal rasked käitumisprobleemid. Kuidas sai meie õigusriigis neid fakte ignoreerida?

Lõpuks on see läbi

See süsteem oli ehitatud selliselt, et minu emaga kasvas laps, kuid minu õde oli tegelik eestkostja. Ema kasvatas last ja õde sai kõik rahalised sissetulekud endale. See ei olnud saladus – see oli teada nii lastekaitsele kui ka kohtunikele. Kuidas sai see juhtuda ja kesta aastaid?

Need küsimused jäävadki mind painama.

Samas, täna on see lõpuks läbi ja ma proovin sellele mõelda nii vähe kui võimalik. Ma proovin täna südamest selle kõigega rahu teha ja emale siiski järgi vaadata mõningase tänutundega, et ta poisi elus ikkagi oli, kui mina seda olla ei saanud.

Ta on juba peaaegu pensionär ja lihtne see ilmselt ei olnud. Meil on laste kasvatamisest väga erinevad väljavaated, aga täna on aeg, kus proovida lahti lasta negatiivsusest. Ma proovin olla tänulik ja teha ise edaspidi kõike selleks, et kompenseerida oma lapsele seda, millest tal on läbi aastate puudus olnud. Eelkõige emast.

Õiglus võitis!

Loomulikult ei saa panna kõiki ametnikke ja lastekaitsetöötajaid ühte patta.

Läbi nende aastate oli selle juhtumi juures mitmeid lastekaitseametnikke. Esimene lastekaitsetöötaja oli minu emaga tuttav, mis tekitas minus küsimusi ja muret, kuidas see võiks mõjutada olukorra käsitlemist. Kuigi ta taandas end ametlikult juhtumist, jäi ta jätkuvalt lastekaitse valdkonnas tegutsema, mistõttu tundsin, et protsess ei muutunud oluliselt õiglasemaks

Viimane lastekaitsetöötaja, kes määrati pärast ema sõbranna ametist lahkumist, tegi oma tööd väga suure südamega ja sai väga hästi aru, mis tegelikult toimunud on. Ta ei läinud selle mänguga kaasa. Teda lõpuks huvitas päriselt lapse heaolu.

Viimaste avalike lastekaitse skandaalide valguses tuleb aina rohkem välja, et sellistes juhtumites mängivad tutvused väga suurt rolli.

Mul on südamest kahju, et sellised asjad on meie väikeses riigis võimalikud, ja ma ei julge mõelda, kui palju naisi ja mehi on tegelikult samas olukorras, nagu mina olin.

MTÜ Naerata Ometi ja Jaanika, aitäh!

Enne, kui ma teie poole pöördusin, olin juba aastaid kohut käinud. Olin aastaid vaeva näinud ja lõpmatuid advokaadiarveid maksnud – tulemusteta.

Mäletan selgelt, kuidas me saime esimese võidu Jaanikaga esimeses kohtuastmes. Ma röökisin nutta ja varisesin lihtsalt kodus kokku suurest pingelangusest ja rõõmust.

Kui see edasi kaevati, tekkis mul täielik mental breakdown.

Ma tahtsin loobuda. Ma ei vastanud teie kõnedele, ma eirasin Jaanikat. Ma lihtsalt ei suutnud kellegagi suhelda.

Aga teie uskusite minusse. Te viskasite mulle päästerõnga ja aitasite mul leida Jaanika. Te muretsesite ka materiaalse poole eest, et kohtumenetlusega seotud kulud oleksid tasutud. Need ei olnud väikesed summad.

Ja nüüd see päev ongi käes – Riigikohus on otsustanud, et ma olen pädev oma lapse eest ainuisikuliselt vastutama.

Ma olen sellest päevast unistanud nii palju aastaid ja ma ei suuda siiamaani uskuda, et see on päriselt.

Ma ei pea enam oma pojaga hüvasti jätma. Nad saavad kasvada vennaga koos ja kogeda täisväärtuslikku lapsepõlve. Ma ei pea enam mitte kunagi kuulama tema lohutamatut nutmist ega nägema, kuidas ta minu külge klammerdub ja palub, et ma ära ei läheks.

Te tegite võimatut.

Aitäh! Me hindame seda võimalust väga kõrgelt ja te ei pea pettuma. Te tõite pere taas kokku!

Isegi seda kirja kirjutades voolavad pisarad… ja lõpuks ometi on need rõõmupisarad. ❤️

Edu teile edaspidiseks ja tuult tiibadesse!

—

2024.  aasta alguses alustas meie MTÜ toetustegevust noore naise heaks, kes on sattunud keerukasse ja pikaleveninud õigusvaidlusesse, et taastada hooldusõigus oma lapse üle, käivitasime ka selles osas abiprojekti, mille info SIIN ning oleme südamest tänulikud kõikidele, kes meid tookord toetasid ning erilised tänusõnad Jaanika Reilik-Bakhoff, Pallo & Partnerid Advokaadibüroost, kes seda keerulist vaidlust eest vedas ja mis on lõpuks jõudnud õnneliku lõpptulemuseni.