Abistame 28-aastast naist, kellel on täielik töövõimetus - Naerata Ometi MTÜ

Abistame 28-aastast naist, kellel on täielik töövõimetus

Tere, armsad sõbrad!

Meie poole pöördus abipalvega 28-aastane naine. Siin on tema lugu:

„Minu olukord on keeruline. Olen 26 aastat põdenud I tüübi diabeeti ning tänaseks juba hulgitüsistustega diabeetik (diabeetiline retinopaatia – silmapõhjade raskekujulised muutused, diabeetiline neuropaatia – närvide kahjustused, kõrgenenud kolesterool ja kõrgenenud vererõhk). Mulle on määratud täielik töövõimetus ja ma ei tohiks üldse tööl käia – peaksin keskenduma täielikult oma tervisele ja veresuhkrute stabiilsena hoidmisele, sest selliste tüsistuste juures võib iga kõrgenenud veresuhkru tase lõppeda väga kurvalt (nt insult, infarkt, ainsa nägeva (seda ka poolenisti) silma pimedaks jäämine, neerude ütles ütlemine või jalgadest ilma jäämine).

Kasvatan üksi kahte poega. Mul on vaja maksta laenud, mis said võetud aastaid tagasi kodu korrastamiseks. Teine laps sündis enneaegselt ja võtsin laenu eeskätt tema elamistingimuste parandamiseks ja hallituse likvideerimiseks kodust.

Kõik algas 5 aastat tagasi. Minu tervis oli korras. Elasin mehe ja pojaga oma korteris ning ootasin teist last. Laps sündis enneaegsena 2,5 kuud oodatust varem ja sünnitusel tekkis hapnikupuudusest muutus lapse ajus. Kardeti, et laps ei pruugi kõndima hakata. Õnneks ikkagi hakkas, kuid ta vajab keha tugevdamiseks järjepidevalt võimlemist (muidu on tegus tragi laps, jookseb, mängib jne). Olime lapsega mitu kuud haiglas. Suuremat last hoidis seni vanaema.

Kui laps oli paarikuune, saime haiglast koju, kuid temaga on algusest peale olnud palju arstide juures käimisi. Samuti on ta väiksest peale olnud tihti haige ja haigused vinduvad pikalt. 

Laste isa hakkas meist üha rohkem kaugenema. Enne lapse aastaseks saamist otsustas ta pere juurest lahkuda.

Vanemapalk lõppes ühel hetkel ära, aga 1,5-aastast last, eriti veel enneaegselt sündinud last, kelle areng jõuab hiljem järele ja kes on palju haige, ei saanud veel lasteaeda saata. Seetõttu polnud mul võimalik tööl käia. Laste isa on vahel natuke toetuseks maksnud, pigem esialgu, kuid millegi muuga pole aidanud. Laste jaoks leiab ta aega vaid korra-kaks aastas. Viimastel aastatel ei taha ta meid enam ka rahaliselt toetada.

Sai otsustatud kodu müüa ja soodsam elamine osta, et mul oleks võimalik lisaraha teenida ja mingi aja sellest elada. Tagantjärele mõeldes oli see muidugi rumal tegu, kuid ma ei näinud tol hetkel muud lahendust. Saime uue korteri toredasse külasse, kus lastele väga meeldib. Vanem laps hakkas käima kohalikus koolis ja noorem laps kohalikus lasteaias. Mina sain naasta endisele töökohtale müügi alal.

Aegamööda hakkasid uues korteris ilmnema vead: peidetud hallitus ja niiskus. Nooremal lapsel tekkisid pidevad köhad, mis täielikult ei lõppenudki. Kopsud on üldse tema õrn koht. Püüdsin korterit omal käel remontida, kuid see käis mul üle jõu. Pöördusin remondifirma poole, kelle hinnapakkumine oli päris mõistlik ning võtsin laenu, et korter remontida. Elasime ajutiselt minu ema juures, senikaua kui korterit remonditi. Kuid tööde käigus kasvasid remonditööde hinnad esialgsega võrreldes mitmekordseks.

Kuna korter oli laiali lammutatud ja koju oli vaja tagasi saada (ema, kelle juures viibisime remondi ajal, ei ela samas asulaski, kus on kool, lasteaed ja kodu), siis sai laenu juurde võetud, et tööd saaks ikka tehtud ja saaksime tagasi oma koju. Lõpuks sai korter valmis ja kolisime koju tagasi, kuid laenude kuumaksed olid kuhjunud üle pea – et suudaksin neid maksta, vahetasin töökohta. 

Asusin tööle tanklasse, kus olid 12-tunnised vahetused seisvat tööd, kordamööda nii päeval kui öösel. See tähendas omakorda, et vajasin jälle ema abi laste hoidmisel. Töö polnud ju enam päevastel aegadel. Selle töö palga juures suutsin maksta laenud ja muud kommunaalid, kuid miskit üle ei jäänud. Mu tervis hakkas pideva pinge ja koormuse tõttu halvenema. Aasta aega sain seal töötada, kuniks ühe silma võrkkesta all lõhkes veresoon selliselt, et terve silma klaaskeha oli täidetud verevalumiga ja sellest enam läbi ei näinud. Oli tekkinud diabeetiline retinopaatia, mis hakkas kiirelt süvenema. Jäin haiguslehele. 

Alates 2021. aasta kevadest on silmade muutused olnud kiired. Esimene raske operatsioon ühele silmale oli juunis ning teisele silmale juba augustis, millele on järgnenud 2 kordusoperatsiooni, ning neid tuleb veel.

Sellest ajast peale olengi saanud tegeleda vaid silmadega: silmapõhja laserid, silmasisesed süstid, silmapõhjade operatsioonid (vitrektoomia). Neid on olnud viimase 9 kuu jooksul juba 4 korda ja on tulemas veel. Igasugune füüsiline koormus ja kummardamine on keelatud. Samuti on ülioluline, et saaksin hoida veresuhkrud stabiilsena, ehk siis päevarütm peaks olema ühesugune: iga päev jalutada ja süüa samadel kellaaegadel. Selle tulemusena püsivad veresooned tugevamana, nii silmades kui ka ülejäänud kehas ja organites, et vältida ka nt insuldi või infarkti ohtu. 

2021 aasta kevadel taotlesin kohtult laenude ümberkujundamise kava, et vältida makseraskustesse sattumist.  See rahuldati ja igakuistest 1000-eurostest laenumaksetest sai 381 eurot kuumakseid pankadele kokku.

Ma pole enam eriti tööl käia saanudki. Suvel lõppes töösuhe tervislikel põhjustel ja võtsin end töötuna arvele. Oktoobris, kuu pärast järjekordset silmalõikust, leidsin küll huvitava töö ühes kaupluses. Töö meeldis mulle väga, kuid kuna mu tervis on jätkuvalt selline, et pean iga nädal käima pealinnas arstide juures, ja ka nägemine on muutlik – üks päev on udumullid nägemise ees ja lugeda ei saa, teine päev jälle pole –, siis kahjuks ei saanud ma sellele tööle jääda. Pikka päeva töötades ei õnnestunud ka veresuhkruid ideaalsena hoida. Veebruaris lõppes järjekordne töösuhe tervislikel põhjustel. Seekord soovitas juba tööandja ise mul edaspidi keskenduda vaid tervisele. 

Nüüd märtsis oli mul järjekordne silmalõikus.  Üks silm enam teravalt ei näe, äärealadelt vaid kumab pilti. Teise silmaga saan küll kirjutada ja lugeda, kuid päris 100% nägemist ka enam ei ole. 

Tänaseks olengi olukorras, kus olen jälle töötuna arvel, kuid varsti lõppeb ka minu töötuskindlustus. Kui see juhtub, ei suuda ma enam laenukohustusi täita, mis kestavad veel 4 aastat igakuiselt 381,01 eurot (jääk 18408,48 eurot). Muud arved (kommunaalid, telepakett, telefonipaketid, laste huvialad, lasteaed, toit jms) saan ma tasutud ülejäänud sissetulekutest (töövõimetuspension, lapsetoetused ja riigipoolne elatisabi lastele).

Enam ei oska muud ette võtta, kui pöörduda viimase võimalusena teie poole. Kui ma saaksin laenukoormat vähendada või kui õnnestuks laenukohustustest vabaneda, siis saaksime lastega omas kodus rahulikult edasi elada. Ehk stabiliseeruvad mu silmapõhjad ühel hetkel nii palju, et ei peaks enam päris iganädalaselt pealinnas arstide juures käima, ning leiaksin ka mõne sobiva töö, kasvõi osalise töökoormusega. 

Hetkeolukord on nagu surnud ring: mure kohustuste pärast koormab tervist ja ei lase taastuda ega tervisele keskenduda, samas ei õnnestu tervise tõttu kohustusi täita ja tööl käia. Soovin, et mu lastel oleks veel pikalt ema olemas.

Kui keegi soovib meid aidata, olen teile südamest tänulik. Ehk on mu lugu ka kellelegi õpetuseks.“

Kallid sõbrad! Aitame õnnetusse olukorda sattunud pere üheskoos hädast välja. Iga annetus aitab noorel pereemal keskenduda tervise parandamisele, et võimaldada endale ja oma lastele täisväärtuslikku elu.

Kuidas saad rahaliselt aidata?

Pangaülekanne:

LHV Pank
EE167700771002598797

Swedbank
EE672200221046387155

SEB
EE101010220101993019

Coop Pank
EE074204278613542000

Saaja: Naerata Ometi MTÜ
Selgitus: 28-aastase naise toetuseks

SMS-annetus:

SMS numbrile 13013 märksõnaga Naerata 28naine annetad 1,6 eurot
SMS numbrile 13017 märksõnaga Naerata 28naine  annetad 3,2 eurot

Hakka meie püsitoetajaks, vaata SIIT

Anneta Pangalingi kaudu

Vajutades "Toetan" nupule, kinnitate nõustumist kasutustingimustega

Scroll to Top