Edastame ühe abipalve ja palume võimalusel heade inimeste toetust:
Tere Teile.
Vabandan juba ette, et Teie kallist aega viidan, kuid olen oma murdega täitsa üksi ja ehk on lootust, et midagi hakkaks muutuma. Palun ärge kustutage seda kirja kohe ära, võtke see mõni minut, et mõista mu muret. Alustan algusest.
Olen 41-aastane. Oma elust esimesed 10-aastat viibisin lastekodudes, alustasin Saare lastekodust ja sealt edasi liikusin Murastesse. Hiljem lapsendas mind vanem abielupaar, kes ise lapsi ei saanud. Selles peres hoidis mind võõrasisa, võõrasema oli päris kuri ja hiljem muutus kadetaks, et võõrasisaga läbi saime. Käisin kohalikus koolis 9.klassi ja jätkasin haridusteed Paide kutsekoolis ja Tapa õhtukoolis.
Enne 20.a. sünnipäeva sain tuttavaks oma laste isaga, lapsi on kaks – 18-aastane ja 7-aastane poeg. 18-aastane poeg ootab sõjaväkke minekut ja teine lõpetas lasteaia ja alustab sügisel kooliteed. Nii nagu elus ikka saavad head asjad ruttu läbi, kahjuks lahkus võõrasisa ja seega lahkusin ka mina võõrasema juurest, kuna elu temaga oli, nagu võõrasisa ütles, minu suhtes ülekohtune. Olen oma elus näinud ja kogenud palju hingelisi läbielamisi.
Lootsin, et olen ikka ka siin elus midagi väärt, minu enda kõige suuremad väärtused on minu pojad, olen neile alati öelnud, et niikaua, kui on emme teil olemas, kaitseb ta alati teid. Võõrasisa surmaga sai läbi ka üks ajajärk – võõrasema müüs talu, mis oli asjalik, kus oli mesilasi, lehmi, põllud jne. Mina sain sellest talust kaasa vana mööbli jms, aga võõrasema hiilgab siiani, tema ei pea raha lugema.
Natuke enda käekäigust, olen kohalikus lasteaias õpetajaabi, tööl ollakse minuga rahul, olen vaikne ja kohusetundlik. Laste isaga läksid teed lahku, kuna alkohol rikub elusid.
Elame lastega 2-toalises korteris, mis on elamisväärne, vannituba on küll remontimata, aga saab hakkama. Olen vähesega harjunud.
Minu murekoht on see, et kütteperioodil ei ole ma võimeline maksma oma palgast, mis on 550EUR kõiki kommunaalmakseid ja vallast toetuse saamiseks olen piiri peal, kuna telefoni makse, internet, televisioon jne võtavad samuti oma osa. Alles hiljuti soovitas lasteaia direktor mul valda minna asja uurima, ehk saavad aidata, kuna näeb, et hoitakse mu palgast üüri kinni, aga paraku sealt lisatoetust ei saa.
Ühesõnaga seni vireleme edasi, kahju et mittemidagi endale, ega lastele lubada ei saa. Minu palgast läheb üür, elekter, telefon, internet, lasteiamaks ja veel peab sellest jätkuma söögiks ja muuks vajalikuks. Üürist maksan küll midagi, aga ei ole võimeline igakuu täit summasid maksma, kuna tühi kõht on karm ja oma lastele lootsin pakkuda paremat elu, kui minul.
Nutumaik on suus, poeg lõpetas lasteaia ja mul pole võimalik õpetajatele mõeldud kinkide raha maksta, oma sünnipäeva pole ma kunagi õieti tähistanud. Olen alati lastele selle vähese eest riideid ja asju ostnud ja emme on alati viimane, kui sedagi. Minu konto on arestitud, kuna kohtutäitur hoiab mu üüri võlga enda palgast kinni. Mul puudub tugivõrgustik – pere, kes mind toetaks ja aitaks. Kas saan mina ka kunagi jalad alla – jah elame, aga mis elu see on.
Tean, et mõtlete, miks kirjutan, võõras mure, aga me lastega ei taha oma kodust ilma jääda, tean et Teiesugustel inimestel on suured südamed. Kui oleks mul võimalus rahaliselt aidata, aitaks ma alati teisi, selle vähese, mis meil on – riided, mis on väiksed jne, oleme alati teistele andnud.
Ma ei palu palju, natukene toetust, et saaksime sellest niiöelda august välja ja jalad alla, et edasi minna. Kas oleks selline asi võimalik. Väiksem poeg alustab sügisel kooliteed, siis on ka sellega seoses väljaminekud, garderoob vajab vahetamist, kuna lapsed kasvavad.
Oleme igasugu toetusega rahul, me ei ole mingid väljapresijad. Palun seda kõike oma laste nimel. Meil on suur hirm oma kodust ilma jääda.
—
Saime sellise mureliku kirja ja kutsume ülesse kõiki, kellel võimalik natukene toetama. Kes soovib perele otse toetust teha, siis võtke palun ühendust kuno@naerataometi.ee. Lisaks rahalisele abile on oodatud ka toiduabi ja muu säärane.
—
