Head sõbrad!
Meie poole pöördus abi saamiseks 21-aastane üksikema Tuuli (nimi muudetud), kes on sattunud koos oma 3-aastase tütrega raskesse olukorda. Edastame tema abipalve:
„Olen elanud suurema osa elust koos oma emaga. Mu haridustee on olnud katkendlik: lõpetasin põhikooli 2018. aastal ning tahtsin jätkata õpinguid gümnaasiumis, kuid rasestusin ning jätsin 11. klassi pooleli. Üpris varakult pärast lapse sündi mõistsin, et vastsündinuga tegelemise kõrvalt on õppimist jätkata minu jaoks liiga raske.
Põhjused, miks lahkusin koos lapsega oma kodust päevapealt, ei alanud järsku, sest kannatused olid kuhjunud mitmete aastate jooksul. Lugematuid kordi juhtus väga ebameeldivaid vahejuhtumeid, kus mina ei teadvat asjast/lapsekasvatusest mitte kui midagi. Mu ema sõimles minuga, et tema teab kõike paremini. 2021. a lõpus muutusid „sa ei oska midagi teha“ väljaütlemised selleks, et vihahoos karjuti, et minult võetakse ära vanemlikud õigused. Tülid olid ühepoolsed, kuna ennast selgitades või öeldes, et asi pole nii, sain rohkem karjumist kui ära kuulamist või mõistmist. Samas olid asjad samamoodi juba ka minu enda lapsepõlves. Tülid leidsid enamasti aset lapse juuresolekul. Kuna ma ise ei soovi lapse ees kellegagi tülitseda, siis hoidsin oma suu kinni, nii nagu mu ema tahtis. Üle 20 aasta olevat mulle selgeks tehtud, et kui mul on elukoht ja söök laual, siis oma arvamusi mul olla ei tohi, kui need pole temaga samad – ning peaksin olema tänulik.
2022. aasta esimeses pooles läksid tülid ja vaimne ning emotsionaalne kiusamine üle füüsiliseks. Pannes last lõunaunne, avaldas laps soovi lugeda juturaamatuid. Võtsin ta sülle ning läksime läbi köögi elutuppa, kus oli mu ema, kes leidis, et hetkel on lapse magamisaeg, mitte lugemisaeg, millele ma väsinult vastasin: “Vaat kus nüüd tuli tarkpea välja.” Laps puusal ja raamat tema käes, läksime tagasi magamistoa poole. Olles paar sammu astunud, jooksis mu ema diivanilt püsti, karjudes: „Kas sul on veel midagi mulle öelda vä?!“ Ta tormas mu ette, haaras mul särgist ja hoidis kõvasti kinni, korrates sama lauset mitmeid kordi. Proovisin oma särki tema käest vabastada, samal ajal hirmuga pooleks ka öeldes, et ta laseks lahti, mis lõpuks ka õnnestus, kuid see tõi kaasa lahtise käega löögi vastu mu põske. Laps puusal ja pisarad jooksmas, läksingi ma magamistuppa.
Mul läks aega, et saada sellest šokist üle, ning võttis julgust, et pöörduda sotsiaaltöötaja poole, et küsida abi: äkki saaksin koos lapsega mujale kolida. Paraku öeldi, et kui meid välja ei visata, siis neil pole kahjuks midagi pakkuda. Kuna nad soovisid arusaadavalt sellest olukorrast ka kodustega rääkida, siis palusin e-maili teel asi unustada – kuna mina oleksin pidanud elama seal majas koos tagajärgedega edasi, väljapääsu nägemata. Mu ema aimas või oli lihtsalt paranoiline, et käisin vallas „kitumas“, ning teatas, et tema saab ka niiviisi minu peale kituda, et mult võetakse laps ära jne. Hoidsin pea all ja suu kinni.
2023. aastal suurenesid aga kohustused liialt palju. Toitsin, hooldasin ja jootsin kahte koera ja kassi; tegin hooajalisi töid – tõin talvel puid ja kütsin maja, muudel aastaaegadel hooldasin lillepeenraid; hooldasin 27 kana, kes kingiti kasuisale märtsis (13 tibukest) ning elasid algul minu ja lapse toas; aprillis võeti juurde 14 kana, kes munevad – seega söök, jook, kanala puhastus jms kaasnev oli kõik minu töö; koristasin kogu maja ja tühjendasin kõik prügikastid, viisin õue ning põletasin prügi (mu vanemad ei olnud nõus prügiveo lepingut tegema). Lisaks tuli mul kasvatada enda last, leida töö ja tegeleda autokooliga. Isegi kõiki neid kohustusi täites sain ikka „nautida“ vaimset vägivalda: öeldi, et ma ei tee mitte midagi ning raudselt valetan vanematele, et otsin tööd ja kandideerin. Ausalt öeldes ei näinud ma enam põhjustki oma kandideerimisi ette näidata, et mind usutaks.
Aprilli lõpu poole tegi mu ema mulle ultimaatumi, et kui ma tööle ei lähe või autokooli teooriaeksamit uuesti ei tee, siis viskab ta mu nende elamisest 15. mail välja, ilma lapseta. Sain korduseksami aja ning ütlesin seda emale, kuid sain vastuseks, et kuna ma tegin seda ainult ultimaatumi tõttu, siis visatakse mind ikkagi kodust välja. Kõik see kahjustas mu vaimset tervist. Olen pöördunud Töötukassa abiga ka psühholoogi ja psühhiaatri poole, ent mõistes, et ma ei saa paraneda seal, kus olen haavad saanud, otsustasin lapse elukeskkonna ja heaolu ning parema elujärje saavutamiseks lahkuda sellest majast 11. mail, kui vanemad oli kodust ära. Pakkisin kaks kotti ja lapse lemmikud pehmed mänguasjad. Sain transpordiabi ning jõudsin lõpuks koos lapsega pelgupaiga pakkuja koju.
Positiivne on see, et näen lapses arengut ja iseseisvust palju rohkem kui vanas elukohas. Lapse paranenud käitumine ja olek annavad mulle kinnitust, et mu otsus oli õige, mitte traumeeriv, nagu mu ema proovis mulle sisendada. Kuid see on jätnud meid raskesse olukorda, millega ma loodan, et teie saaksite võimalusel kasvõi nõuga aidata.
Nimelt on meil hetkel väga vähe asju (riided ja mängasjad). Mul endalgi on ainult paar paari pükse, natuke särke ja ühed jalanõud. Oleme saanud vallavalitsuselt ühekordse toimetulekutoetuse 375 euro ulatuses, tänu millele saime endale lubada hügieeni- ja pesemistooteid ning lapsele teki. Lisaks sellele ühekordsele toetusele on minu igakuine sissetulek hetkel 80 eurot lapsetoetusraha riigilt ja 100 eurot lapse isalt (juunikuu eest pole veel saanud). Praeguseks hetkeks on need rahad ära kulunud toidule ja tarbeesemetele, mida mainisin.
Vajan teie abi ja nõu elukoha leidmisel ning üpris raske olukord on toiduga – eriti toiduainetega, mida toidupakkides pole, nagu piim, puuviljad, liha. Nõustamine oleks VÄGA teretulnud, kuna ma pole sellises olukorras kunagi varem olnud ning ei tea, kuidas jätkata.
Edasisteks eesmärkideks oleks mul lõpetada autokool ning tööle saades panna võimalusel kõrvale raha, et teha oma hambad korda. Need vajavad peale väljatõmbamise ka osalist proteesi kohe kindlasti. Nagu me kõik teame, siis on see kallis „lõbu“, ning loodan, et saan viie aasta pärast naeratada lapse koolis laialt, ilma et mina ja laps peaksime häbi tundma. Lisaks avanevad siis paljud töökohad nagu klienditeenindus ka mulle! Kuid need on lihtsalt mu enda tulevased plaanid.
Kui tohin olla ahne, siis sooviksin lapsele teie abiga leida kolme rattaga tõukeratast. Muud mänguasjad pole niivõrd tähtsad: laps unistab õues ringi vuristamisest rohkem kui mingist puslest või raamatust. Pole tähtis muu, kui et ta on terve ja sõidab!
Aitäh ja suur kummardus teile, et mu palve lugesite. Igasugune abi ja nõu, mis teil pakkuda, saab kindlasti vastu võetud.“
Kallid sõbrad! Aitame üheskoos noore üksikema ja tütre raskest olukorrast välja. Kõiksugu nõustamine ja abi uue elukoha leidmisel on lahkesti oodatud. Kui teil on võimalik annetada nende toetuseks kasvõi väike summa, on see samuti väga suureks abiks. Lisaks on teretulnud toiduainete ja tarbeesemete annetused. Leiame üheskoos võimaluse ka tütrele tõukeratta soetamiseks!
