Helen (nimi muudetud) on noor naine, kes veel mõni aasta tagasi arvas, et elab tavapärast elu: ta kasvatas koos abikaasaga last, käis samal ajal ülikoolis, õppides keeli ja lootes saada tõlgiks. Heleni ema räägib, et tütre elu muutus sõna otseses mõttes päevapealt, mil tekkisid alakehasse kummalised valud ja unetus. Mindi haiglasse uuringutele, kus selgus, et lapsepõlves läbi tehtud operatsiooni tagajärjel on ajaga progresseerunud seisund, mis nüüd lõi välja neuropaatiana. Ainsa lahendusena leidsid arstid, et abi peaks olema tugevatest rohtudest, mida Helen lootusrikkalt kasutama hakkas.
Paraku ei ole läinud kõik nii hästi nagu lootsime. Unetus saadi küll kontrolli alla, kuid neuropaatia leevendamiseks on katsetatud erinevaid rohtusid, mis kõik on kaasa toonud palju negatiivseid kõrvalmõjusid. Esialgsete rohtude puhul esines kõrvalmõjusid, kuid need olid veel talutavad, ent kõige hullemad sümptomid tekkisid peale ühe arsti poolt soovitatud ravimi- Tramadoli kasutusele võtmist.
Helenil algasid väga tugevad pea- ja kõhuvalud, tõmblused erinevates kehaosades, nägemis- ja kõnehäired, seedeprobleemid, pearinglus, aeg-ajalt ka krambihood ja minestamised. Heleni puhul on arstid proovinud erinevaid meetodeid olukorra parandamiseks: Tramadoli koguse vähendamist, teiste rohtudega asendamist, nende ära jätmist, kuid tulemuseks on ikka sama seis- rohumuutustest tulenevate lisasümptomite teke ja väljakannatamatud kõrvalmõjud, mistõttu ei ole õnnestunud antud ravimist vabaneda.
Oleme püüdnud leida abi erinevatest Euroopa raviasutustest ja leidsime Serbias asuva kliiniku, kus ollakse veendunud, et nad saavad Helenit aidata. DrVorobjevi kliinik on spetsialiseerunud ravimite eemaldamisele kehast, kuid kasutab selleks võrreldes Lääne kliinikutega drastilisemaid meetmeid. Nad mitte ei asenda ühte ravimit teisega, vaid osalise anesteesia all olles luuüdist saadud tüvirakkude muudatusega tehakse organismile n-ö totaalne uuendus. Kasutatakse ka plasmafereesi, mis aitab kehast eemaldada toksilisi või soovimatuid aineid. Ravi lõpuks peaks olema kehast eemaldatud liigsed ravimid ning taastuma organismi normaalne talitlus. Arstid on veendunud, et kui saadakse kõige raskemaid kõrvalmõjusid tekitav ravim organismist välja, siis peaks ka üldine seisund oluliselt paranema. Peale ravikuuri lõppu jätkub aastane monitooring ja järelkontroll, et Heleniga oleks kõik hästi.Kliiniku sõnul on Heleni puhul tegemist minimaalselt 4 nädalase raviperioodiga, mis läheb maksma 40000 eurot.
Kogu pere püüab rahasid kokku saada, kuid suuri sääste paraku pole ning koroona kriis on mõjutanud oluliselt ka pereliikmete sissetulekuid. Perekond on kokku saanud poole rahast, kuid 15000 eurot on veel puudu. Kuna Heleni olukord muutus juunis väga hulluks, siis on ta nüüdseks kliinikus sees ja alustati raviga. Paraku võib see ravi pooleli jääda ning sel juhul ei pruugi tulemus olla nii hea kui arstid lootust annavad. Ehk on kedagi, kes on nõus meie peret sellel teekonnal abistama?
Oleksime südamest tänulikud,
Heleni ema
Uuendus 30.06: Täname kõiki, kes projektile õla alla panid, perekond sai lähedaste abiga ning annetajate toel kogu protseduuriks vajamineva summa kokku ning protseduuridega saadakse edukalt lõpuni minna!
Lisame ka lähedase kommentaari, miks ja kuidas Serbia kliinikuni jõuti, kuna see on palju kõneainet tekitanud:
Helen on oma tervisliku seisundi tõttu pöördunud kõikvõimalike haiglate ja kliinikute poole, seda nii Eestis kui Soomes. (Oleme pöördunud nii Viljandi Haiglasse, Tartu Ülikooli Kliinikumi, Wismari Haiglasse, Lääne- Tallinna Keskhaiglasse). Eesti võõrutusravi pakkuvate kliinikute puhul on vastuseks “meil puudub pädevus antud juhtumiga tegelemiseks” või siis soovitatakse mõne muu raviasutuse poole pöördumist. Põhilisem ravi on toimunudki hoopis Soomes Helsingi haiglates.
Nagu juba mainitud, on arstid proovinud kõikvõimalikke n-ö tavapäraseid ravimeetodeid (ravimi koguste vähendamist, teiste rohtudega asendamist jne), kuid tulemuseks on sama seis- väljakannatamatud kõrvalmõjud ja rohumuutusest tulenevate lisasümptomite teke.
Kuna Heleni kannatused on kestnud juba pikka aega ja olukord läks ajaga aina hullemaks, siis hakkasime otsima alternatiive erinevatest Euroopa kliinikutest (esialgu võtsime ühendust n-ö lääneriikide näiteks Saksamaa ja Inglismaa raviasutustega, kuid kuna enamjaolt tegeletaksegi n-ö tavapäraste protseduuridega, mida Soomes juba katsetatud).
Jõudsime oma otsingutel lõpuks selle Serbia erikliinikuni, kes pakub vajalikku kompleksset lähenemist ja uuenduslikke meetodeid. Peale põhjalikku diagnostikat koostatakse patsiendile individuaalne raviplaan ja võetakse kasutusele vajalikud meetodid: ravimivõõrutus, tüviraku teraapia, psühhoteraapia, füsioteraapia jne. Antud kliinik kasutab uusimat tehnoloogiat ja kaasaegseid ravimeetodeid, mis ei ole patsientidele ohtlikud (ka tüviraku teraapia).
Kuna selles kliinikus on Helen viibinud nüüdseks juba mitu nädalat ja olukord on tunduvalt parem, siis oleme veendunud oma otsuse õigsuses.
